MTÜ Jalgpallihaigla uue juhatuse tervitus

Jalgpallihaigla 2017. aasta üldkoosolek pidas Telliskivi loomelinnakus 29. septembri õhtul pika ja põhjaliku aastakoosoleku, kus vaagiti MTÜ kitsas- ja laikohti ning lõpuks valiti järgnevaks kaheks aastaks Jalgpallihaiglale uus juhatus. Juhatus sai seekord kolmeliikmeline – Martin Ohlo, Oskar Pärt Mölder ja Aivo Averin.

 

Esimesel, juba samal õhtul toimunud juhatuse koosolekul otsustati, et uutest kohustustest tekkivad tööd ja toimetused, aga ka potentsiaalne „feim“ ja aupaiste (või häbi ning alandus) üritatakse jagada omavahel võimalikult võrdselt. Samas on „emteüünduses“ omad reeglid ning hästiajastatud tiibmanöövri ja veenva jalgpalliskooriga 2:1 valiti Jalgpallihaigla uueks juhatuse esimeheks Oskar Pärt Mölder.

 

Siinkohal teebki Jalgpallihaigla uus juhatus oma esimese „steitmendi“, mis annab suuresti edasi üldkogul kõlanud mõtteid, aga kuivõrd järgneval tekstil ei ole Jalgpallihaigla üldkoosoleku ametlikku kinnitavat heakskiitu (koostati pärast üldkogu), siis võtke seda kui Jalgpallihaigla uue juhatuse avakõnet.

 

Jalgpallihaigla – Kellele ja Miks?

 

Fakt. Jalgpallihaigla on tänaseks minetanud oma „Eesti jalgpallikoondise fännide katusorganisatsiooni“ rolli, mille all ta aastat 16 tagasi elule kutsuti. Eesti klubide fännikultuur on teinud vahepeal suure hüppe ning nädalast nädalasse Eesti jalgpalliliigas eri tiime toetavad jalgpallifännid võtavad koondisemänge kui toredat vaheldust liigale ja tahavad ka koondisemängudel fännitribüünil rahulikult oma rida ajada. Jalgpallihaigla on lihtsalt üks paljudest fänniorganisatsioonidest, kes mängudel fännitribüünil koondist toetab. Võibolla tõesti oleme üks tähelepanuväärseimaid grupeeringuid, sest meil on oma orkester, meil on terve trobikond lippe, mis end igal mängul nagu imeväel end tribüünile üles riputavad või publiku peale rullivad, jah tõesti sellist visuaalset ja käralist nasvärki nagu on...

 

Siinkohal tulevad aga mängu numbrid. Jalgpallihaiglal on liikmenimekirjas tublisti üle 600 isiku. Ühest küljest kenake number ja annab organisatsioonile sellist vahvat sügavusmõõdet juurde, teisalt survestab Jalgpallihaiglat sellest numbrist tulenev kõikvõimalike tühikraaksujate kisa („miks te midagi ei tee, raisk?!“), sest reaalne inimeste arv, kellega näituseks Jalgpallihaigla uus juhatus tõsiselt arvestada saab ja kellel ka ilmselt meid vaja on, jääb mõnevõrra alla kümnendiku liikmete koguarvust. Ehk siis number, mida illustreerib kenasti ka iga-aastane liikmemaksu laekumine. Meid ei ole tuhandeid, nagu väidab Jalgpallihaigla näoraamatu grupi loendur, meid ei ole ka sadu, mida väidab Jalgpallihaigla kodulehekülg. See inimhulk, keda Jalgpallihaigla tänapäevasel jalgpallimaastikul päriselt esindab, ongi umbes poolsada jalgpallifänni. Tõenäoliselt on tegemist peamiselt Eesti jalgpallimaastikul klubiliselt kujunenud jõujoonte suhtes võrdlemisi neutraalsete jalgpallifännidega. Koondise fännidega, kellele Eesti liigades toimuv ei ole ebaoluline, ega vastumeelne, aga koondis on kaugelt nr 1.

 

Jalgpallihaigla on tundnud end juba üsna mitu aastat aeg-ajalt natuke nagu „tanki panduna“ Eesti jalgpalli fännikultuuri orasepõllul. Ootused on kõrged, aga tihtilugu jääb kriitikat kuulates mulje, et Jalgpallihaigla ei saa hakkama vist peaaegu mitte millegagi?...

 

Ometigi on olemas igal koondise kodumängul Jalgpallihaigla orkester, kellele keegi vist ikkagi kuskilt maksab mingit tasu, kuskilt tekivad tribüünidele lipud, millest osad lausa väga suured on. Keegi on nad kusagilt mingi raha eest ostnud ja keegi neid kusagil üles ja alla riputab... müstika! Igaks petteks, vältimaks ülemõtlemist, mainime siinkohal siiski ära: see, et igal koondisemängul kõlab orkester ja A Le Coq Arena lõunatribüün kattub lippudega, on paljuski selle südika poolsaja jalgpallifänni kaudne või otsene panus, kes endiselt julgevad öelda, et nemad on Jalgpallihaigla!

 

Hea Jalgpallihaigla liige, kes sa seda meie poolt õhkupaisatud sõnumit loed, tea, et see on suunatud just sulle! Me täname Sind Sinu senise panuse eest Eesti jalgpallikultuuri arengusse. Me teame, et potentsiaalselt on meid, Eesti jalgpallikoondise fänne, kes ei ole otseselt seotud klubijalgpalliga, palju rohkem kui mõnikümmend, pigem on tegemist senise logistilise „erroriga“ omavahelises suhtluses. Üritame üldsuse kaasamisel olla edaspidi pisut võimekamad. Iga abikäsi on teretulnud!

 

Samuti on koostöövõimalused „päris“ jalgpallifännidega klubitasandilt üks teema, millega Jalgpallihaigla kindlasti edasi töötab, sest lõppeks toetame me ju üht ja sama Koondist ning koostöö „elukutselistega“ on ainult Eesti jalgpallikoondise hüvanguks. Loodame selle teemaga edasi minna ning saavutada olukorra, kus koondise toetamine heidab ühel, kahel, neljal või kaheksal õhtul aastas hetkeks kõrvale kõik klubijalgpalli toetamise väikesed, suured ja veel suuremad probleemid ning Eesti jalgpallikoondis saab tribüünidelt väärika toetuse, just sellise, nagu ta väärt on.

 

Senised näost näkku kohtumised Eesti jalgpallikoondise eri fännigrupeeringute vahel ning staadioniaktiviteetide kooskõlastamine parima atmosfääri saamiseks on andnud häid tulemusi. Jätkame sellega ja ning lubame, et oleme oma parimal võimalikul tasemel.

 

Selleks kõigeks meile kõigile jõudu soovides,

Jalgpallihaigla juhatus